Sa ei pea kõigile meeldima – kas elad enda või teiste ootuste järgi?

 

Kui palju oma elust oled sa elanud teiste inimeste arvamuste järgi? Jäänud tööle, kust tahaksid ammu lahkuda, püsinud suhtes, kus sa pole enam õnnelik või jätnud mõne unistuse ellu viimata, sest äkki keegi arvab midagi? Aga, kui sõber oleks täpselt samas olukorras, ütleksid sa talle midagi sellist, et tule sealt ära, lõpeta see suhe või tee lõpuks see muutus! Aga kui asi puudutab sinu enda elu, siis on sul järsku sada põhjust, miks praegu pole õige aeg. Kas pole kummaline, kui julgelt me oskame teistele muutusi soovitada, samal ajal kui enda oma muudkui edasi lükkame?

 

 

Loen praegu Mel Robbinsi raamatut ja olen saanud päris mitu head taipamist. Ta räägib oma hirmudest, näiteks sellest, mis saab siis, kui ta inimestele ei meeldi. Ja siis ma mõtlen, et jap, see on ju nii paljude inimeste hirm. Äkki ma ei ole piisav? Äkki ma ei meeldi neile?

Ja kui paljud inimesed jätavad sellepärast oma unistused pooleli või ei julge isegi alustada? Sest enamasti jääb see ebakindlus nende sotsiaalmeediapostituste taha peitu. Me näeme inimest, kes justkui enesekindlalt tegutseb, aga ei näe, kui palju ta võib tegelikult endas kahelda või siis lihtsalt ei julgegi postitada ja kogu see anne jääb peitu ning sisemine õnnetu oleks ja kibestus võtavad su keha üle.

Leheküljel 107 sain ühe taipamise, et hei, mulle endale ju ka ei meeldi kõik inimesed, kõik koolitajad ega kõik esinejad! Ja see on täiesti okei. Meil võivadki olla erinevad vaated elule, mõtted, nägemused, uskumused ja usk. Ja tegelikult, kui sa nüüd aus oled, siis need inimesed, kes sulle kallid on abikaasa, mees, peika, lapsed, vanemad? Nad ei meeldi sulle ka iga päev ja küllap oled neid oma mõtetes kritiseerinud. Kui palju sa lapsena oma vanemaid armastasid ja samal ajal nende peale vihane olid?

Ka psühholoogid on ju erinevad. Nad võivad olla käinud samas koolis, õppinud samu teooriaid, aga ikkagi olla inimestena ja oma tööviisilt väga erinevad. Ja see ei tähenda, et üks neist oleks automaatselt halvem kui teine.

 

 

Erinevate inimestega suheldes olen näinud, kuidas pidev teiste arvamusega arvestamine võib viia selleni, et inimene ei usalda enam isegi oma otsuseid. Ta teab, mida tahab, aga jätab selle tegemata, sest kardab, kuidas teised reageerivad.

 

 

Mõtle, kui paljud meist on kaalunud töökoha vahetamist, aga juba enne lahkumisavalduse kirjutamist kujutame ette teiste reaktsioone. Ja kui lõpuks julgeme oma otsuse välja öelda, siis mis on sageli esimene küsimus? “Mis sa nüüd tegema hakkad? Kuidas sa hakkama saad? Kas sul uus töökoht on juba olemas?”

Kui ma Kanal 2-st töölt ära tulin, küsis enamik mu lähedasi täpselt samu küsimusi. Mis nüüd siis saab? Mis sa tegema hakkad? Kuidas sa hakkama saad?

Ja teate, mida mina vastan, kui keegi küsib, mis ma tegema hakkan? “Makarone!”    Ma ei tea, miks, aga millegipärast pärast seda keegi enam midagi ei küsi.

Aga tegelikult on selle taga palju suurem küsimus. Miks me tunneme, et peame oma eluotsuseid teistele põhjendama? Miks peab meil olema järgmine töökoht või järgmine plaan valmis, enne kui tohime tunnistada, et praegune elu meile enam ei sobi? Ma saan aru, et lähedased võivad küsida murest ja hoolimisest. Aga vahel ei vaja inimene järjekordset küsimust selle kohta, kuidas ta hakkama saab vaid hoopis kedagi, kes usuks, et ta suudab ise oma elu üle otsustada, paku mõnda muud moodi lähenemist või tuge, seda ei ole ju palju palutud?

Ja muidugi tuleb suurte otsuste puhul mõelda ka praktilistele asjadele. Raha, kohustused ja turvatunne ei kao kuhugi. Aga kas iga otsus peab olema teiste jaoks arusaadav ja heaks kiidetud, enne kui me julgeme selle teha? 

 

 

Ja suhetega on ju täpselt sama lugu. Kui palju on õnnetuid suhteid, kus inimesed püsivad koos sellepärast, et kardavad teiste arvamust? Mida pere ütleb? Mida sõbrad arvavad? Äkki ma kahetsen? Äkki ma ei leia enam kedagi? Vahel on inimene suhtes nii maatasa tehtud, tema enesekindlust nii palju lõhutud, et ta hakkabki uskuma, et keegi teine teda ei tahaks. Et äkki see ongi kõik, mida ta väärib.

Mõtle, kui kaua võib inimene sellises olukorras olla. Ta võib sisimas teada, et see suhe teeb talle haiget, aga samal ajal kardab ta lahkuda. Sest mis siis, kui ma jään üksi? Mis siis, kui keegi mind enam ei armasta? Mis siis, kui mul polegi võimalik paremat suhet leida? Mida kauem inimene sellises olukorras on, seda raskem võib olla uskuda, et tal on õigus midagi muud tahta.

 

 

Mitte seda versiooni endast, kelleks oled pidanud muutuma, et kellelegi meeldida, kedagi mitte ärritada või kedagi enda kõrval hoida. Vaid seda inimest, kes sa tegelikult oled. Kui sa oled aastaid oma vajadusi alla surunud, teiste ootuste järgi elanud ja oma otsustes pidevalt teiste heakskiitu otsinud, siis ühel hetkel ei pruugi sa enam isegi teada, mida sina tahad, lõpuks avastad, et oled aastaid kellegi teise elu elanud ja hakkad aja jooksul mõtlema, kes sa oled ja millist elu sa ise tahad.

 

 

Miks me vahel nii väga tahame, et teine inimene oma elus midagi muudaks? Võib-olla sellepärast, et me ise oleksime kunagi tahtnud, et keegi meile täpselt nii ütleks. Et keegi oleks meid toetanud, julgustanud ja öelnud, et sa ei pea jääma sinna, kus sul halb on. (Isegi tegelikult kui seda on meile öeldud, siis me millegi pärast ei kuule, sest see aeg ei olnud võib olla õige?) Või oleme hoopis ise praegu täpselt samas olukorras. Tööl, kust tahaks lahkuda. Suhtes, kus pole õnnelikud. Elus, mida tahaks muuta, aga ei julge.

Aga me julgustame teist inimest tegema seda, mida me ise edasi lükkame. Sest me teame, mis tunne on elada aastaid mõttega, et ühel päeval ma teen selle otsuse ära. Ühel päeval ma lahkun, alustan uuesti või valin lõpuks iseenda. Aga see üks päev muudkui lükkub edasi.

 

 

Ja vahel tahame teist inimest nii väga aidata just sellepärast, et me ei taha näha teda oma elu samamoodi edasi lükkamas nagu meie seda teeme. Aga siin on ka üks oluline vahe, me võime teist inimest toetada, kuid me ei saa tema eest otsustada, sest see, et mina oleksin mingist olukorrast lahkunud, ei tähenda automaatselt, et teine inimene peab tegema sama otsuse. Me ei tea alati kõiki tema hirme, võimalusi ega põhjuseid, miks ta jääb sinna kus ta on.

Vahel küsin endalt, et miks kellegi teise inimese olukord mind nii tugevalt puudutab. Kas ma tahan teda aidata või näen ma temas midagi, millega ma ise pole julgenud tegeleda? Kas see oli minu minevikus või olen ma selle keskel praegu?

 

 

Tegelikult kõige selle juures on kõige kurvem see, kui inimene hakkab lõpuks ise uskuma, et ta pole piisavalt hea, tark või huvitav, et oma mõtteid jagada, unistusi ellu viia või oma elus midagi muuta. Me võime kulutada aastaid sellele, et olla teiste jaoks piisavalt head. Piisavalt edukad, piisavalt targad, piisavalt meeldivad. Püüame mitte kellelegi pettumust valmistada ja teha otsuseid, mida teised mõistaksid, aga miks peaksidki sina kõigile meeldima, kui sulle endale ka kõik inimesed ei meeldi?

Mõtle korraks, kui palju oled sina jätnud tegemata ainult sellepärast, et keegi võib sinust midagi arvata ja mis kõige hullem, see inimene ei pruugi sinust tegelikult üldse midagi arvata. Sa oled selle vestluse juba oma peas tema eest ära pidanud. Kas sa elad praegu sellist elu, mida sina tahad või sellist, mille puhul teistel sinu otsuste kohta võimalikult vähe küsimusi tekib? Sest päeva lõpuks ei pea need inimesed, kelle arvamust sa nii väga kardad, sinu elu elama. Sina pead.Sest elu on näidanud, et me jääme siia ellu ikkagi üksi ja lahkume siit üksi.

Meil on üks elu. Ja ometi oleme valmis kulutama sellest aastaid, vahel isegi aastakümneid, selleks, et mitte kellelegi pettumust valmistada. Jääme sinna, kus me olla ei taha. Teeme tööd, mis meid enam ei kõneta. Hoiame kinni suhetest, kus oleme iseenda ammu ära kaotanud. Ja lohutame ennast mõttega, et küll ühel päeval midagi muutub.

Aga mis siis, kui seda õiget päeva ei tulegi? Mis siis, kui sa vaatad kümne aasta pärast tagasi ja saad aru, et sa teadsid juba täna, mida sa tegelikult tahtsid, aga ei julgenud seda teha, ma ei ütle, et peaksid homme töölt lahkuma, suhte lõpetama või kogu oma elu pea peale pöörama. Sa võiksid vähemalt iseendale ausalt tunnistada, mida sa tahad ja miks sa pole seni julgenud selle poole liikuda. Sest võib-olla ei ole kõige suurem hirm mitte see, mida teised sinust arvavad.

 

 

 

Või on sul hoopis mõni nõuanne, mida sa teistele pidevalt annad, aga mida sa ise veel järgida ei julge?